Sulev palus mul kirja panna kuidas Nägemata Eesti orienteerumine uustulnukale oli ja eriti, et kuidas Kove Rally sinna keskkonda sobis. Kuna käisin esimest korda Nägemata Eesti etapil, siis tuleb pikk jutt koos algaja mõtetega.

Ausalt öeldes olen NE etapile plaaninud minna juba mõni aeg. Sain Nägemata Eestist teada kui ostsin endale KTM 640 Adventure (Katja, nagu eelmine omanik seda kutsus). Katja oli KET, TET ja igasuguseid muid seikluskleepekaid üleni täis ja igati "mudapuurimise" seades. Aga Katjaga oli valus mööda maanteed sõita ning kuidagi ei tundunud paslik minna sellisele seiklusele ratas järelkärus. Mõte jäi tagaplaanile.

Kui aasta alguses Kove 450 Rally istumise alla sain, siis kerkis mõte uuesti üles ja 27.juulil olin etapil Parim Ratsutaja, kruusaklassi stardis. Kaaslaseks Andres oma KTM 450 endurokaga, mida ta vaikselt (ekstreem)matka tsikliks kohandab.

Palju eelinfot meil ei olnud - kus ja millal oli teada, aga kuidas asi täpselt toimub ja mida navigeerimiseks vaja on, sellest meil aimu polnud. Otsustasime, et sõidame koos ning jooksvalt kiivriside vahendusel arutame.

Mida seikluseks vaja on?

Lisaks ilmselgetele (nagu mootorratas ja riietus), tasub mõelda järgmistele asjadele

1. Kuhu paned paberkaardi?

Paberkaart oli A3 formaadis, 1:80 000 mõõtkavas Maa-ameti kaart, kuhu olid kontrollpunktid peale märgitud. Ma panin kaardi kokkumurtuna paagikoti läbipaistvasse taskusse. Tagantjärele võib öelda, et see on halb mõte, sest näed väga väikest osa kaardist ja lisaks pead alla vaatama iga kord kui kaarti tahad vaadata. Ei ole turvaline, ega ka kiire. Kovel on kõrge klaas ja torn ning järgmine kord paneks kaardi selle külge, ette ja kõrgele. Kuna kaart oli veekindlal paberil, siis ei ole ka kotti vaja - kaart plate peale kinni ja kõik.

2. Veekindlat marker

Kõige suurem ajakulu kaarti vaadates oli, nagu orienteerumises ikka, enda asukoha leidmine kaardil. Kui markeriga märkida äravõetud punktid, peaks palju kiiremini olema võimalik kaarti vaadates saada aru kus sa oled. Võidu peale sõites on see arvatavasti liigne ajakulu, aga vaikselt kulgedes peaks pigem orienteerumist lihtsustama.

3. Kaks telefoni või navigatsioonivahend ja telefon.

Nägemata Eesti orienteerumisel on kasutusel Nutilogi app ja see peab jooksma telefonis millel on nii asukohavõimekus kui ka internetiühendus. Lisaks ei ole keelatud kasutada ka teisi navigatsioonivahendeid ja kiire vaatlus kohapeal näitas, et valdavalt oli ratastel navigeerimisseade peal. Kas siis teine telefon, GPS või tahvelarvuti. See aitab samuti aru saada kus sa kaardil asud.

4. Laadija

Kontrollaeg oli 6 tundi ja kui sul Nutilogiga telefon tühjaks saab siis on sõit põhimõtteliselt läbi, sest rakendus on ka checkpointide läbimise kontrollimiseks. Minul jõudis telefoni aku 90% pealt 30% peale langeda, siis panin juhtme taha. Kovel on standardis USB-laadija torni küljes, aga Andresel näiteks läks käiku akupank.

5. Kütus

Läbisime 6h jooksul umbes 200 kilomeetrit. Alguses tundus, et 6h on pikk aeg ja läheme sööme lõunat ja siis ka tangime, aga tegelikult ühtegi tanklat meil tee peale ei jäänud ja aeg läks lennates. Kove võtab pardale 30L kütust, millest peaks jätkuma kuni 600 km läbimiseks... aga kuna arvasin, et niigi sööme ja tangime, ei muretsenud ma kütuse pärast üldse. Ja loomulikult hakkas kütuse tuli keset võistlust põlema. Kovel tundub nii olevat, et kui hoiatustuli süttib siis saab sõita veel umbes 100km, seega väga suurt muret ei olnud. Aga noh, ikkagi oli kuidagi ärev metsa vahel kruisida põleva kütusetulega.

6. Jook-söök

Mul oli seljakott veega seljas ja seljakotis olid ka täiesti juhuslikult kaks batooni. Nagu mainitud, vaimusilmas nägin end kuskil bensukas lõunat söömas, aga kuna ühtegi bensukasse ei sattunud ja ei oleks tahtnud pikalt peatuda, siis olid need juhuslikud batoonid elupäästjaks.

Mis kõige rohkem üllatas?

1. Kontrollpunktide arv kaardil - neid oli 100. Minu jaoks täiesti "overwhelming". Mõtlesime, et kuidas seda rada nüüd planeerima peaks ja siis otsustasime lihtsalt sõitma hakata. Lõpuks lihtsalt sõitsimegi, vahepeal arutasime, mida järgmisena võtta ja siis kohale. Mõtlesime, et võtame huvitavamaid kohti (ruudud ja kolmnurgad), aga ruute oli väga vähe ja ka kolmnurki kah just palju ei olnud. Seega läksime lihtsalt järjest. Mis jäi meie liikumismarsuudile, sinna ka läksime, ilma suurema strateegiata.

2. Iseloom on oluliselt erinev nii orienteerumisjooksust kui ka rattaorienteerumisest. Liikumiskiiruste vahe teel ja "läbimurdel" on ülisuur ja peaaegu alati on kasulikum liikuda suuremat kiirust lubaval marsruudil. Lisaks kulutad kõige rohkem füüsilist jõudu kõige aeglasemal liikumisel (mudast ratast välja sikutada on oluliselt raskem kui kruusateel näiteks 10km läbida).

3. Lisaülesanne oli aeglussõit väiksest künkast üles ja alla. Pinnas oli niidetud hein. See oli lahe, tekitas seikluse lõppu mõnusa ärevuse aga samas ei olnud liiga keeruline. Väga meeleolukas lõpp ja arvatavasti korraldajatele paras pähkel läbi viia, sest kohtunikud pidid iga ratturiga kaasa jalutama 50 korda üle künka :)

4. See, et teisi rattureid oli üsna vähe näha. Kontrollpunkte on palju ja need on jaotunud suure ala peale, lisaks on start tunni aja jooksul, seega mitte ühtegi ummikut üheski kontrollpunktis (ega mujal) ei olnud. Aga see tähendab ka seda, et kinnijäämise korral ei pruugi järgmist võistlejat sinna kohta tullagi. Samas aeg-ajalt rattureid vastu tuli ja kuna kiirused on suured siis tasub turvalisuse huvides alati õigele teepoolele hoida.

Mida veel kasulikku teada saime?

Me tegime nii, et proovisime registreerida punkti rakenduses siis kui olime enda arvates kohale jõudnud. Tegelikult vist on kavalam pigem nii, et kui tead mis numbrisse järgmisena lähed, siis kliki rakenduses see punkt kohe lahti. Seal võib olla kommentaare, mis aitavad punkti leida või annavad ka juhiseid. Näiteks oli olukord, kus jõudsime punkti, avasime punkti rakenduses ja siis lugesime punkti kommentaarist, et mine parem jala.

Stardiajaks oli vahemik kella 12-13 vahel. Meie startisime esimeste seas aga arvatavasti on hiljem startides navigeerimine natuke lihtsam, sest orienteerumise lõpupoole viisid selged rattajäljed nii mõnessegi punkti.

Ja ratas?

Liivimaa Parim Ratsutaja tundus selline etapp, kus iga rattaga saab hakkama. Mul olid Kovel tehaserehvid all. Need on sellised 50-50 suure plokilise mustriga "igal-pool-sõitmise" rehvid. Asfaldil olid head, kruusal olid väga head. Niiskel heinal ja pehmemas kippusid libisema. Mudasest kraavist vedasid ratta kenasti läbi. Andresel olid Enduro rehvid ja need toimisid metsasihtidel siiski paremini. Liiva Liivimaal ei olnud. Kiire vaatlus tuvastas nii mõnelgi "karvased" rehvid.

Kovel on piisavalt pikk 6 käik, et mugavalt 90km/h mööda kruusa ja asfalti tiksuda, piisavalt madal 1 käik, et teo kiirusel keerulistest kohtadest läbi traktordada. Piisavalt kerge, et ratas mudasoonest välja sikutada. Piisavalt agressiivne, et esiratas üle väiksemate takistuste tõsta. Kovel on ABS (lülitatav välja kas ainult tagant või mõlemast otsast) ja minu tagasihoidliku sõidukogemuse jaoks oli ta kruusal vägagi abiks. Niidetud heinas mitte niiväga, aga ABS väljalülitamine on suhteliselt lihtne ja saab teha ka sõites. Lisaks on tal kõrge klaas kuhu taha plaanin järgmisel korral kaardi monteerida (ei tea veel kuidas :).

Kokku tuli 300+ km (koos Tallinn-Tarsi-Tallinn otsaga), ajaliselt 8h ratta seljas. Jah, tagumik jäi valusaks, sest pink on kitsas ja nii kaua istuma ma harjunud ei ole. Kui sul motikas on ja NE-l veel käinud ei ole siis tasub igatahes minna. Etappe on enne talve tulemas mitmeid.